kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Okupatsioonikahju monument

1941. aastal novembris, neli kuud peale kiriku hävimist, esitas Tartu Maarja kogudus taotluse puitmaterjali ostuks Tartu ümbruse metskondadest. Arhitekt Matteuse arvestuste kohaselt oleks kiriku taastamise tarbeks vaja 649 tm palke ja tellinguteks 12 tm ümarlatte. Kogudus andis sõna, et on oma jõududega valmis puud metsast maha võtma ja kohale vedama. Niisugune olukord ei oleks esmakordne - ka kiriku ehitamise ajal 1830-ndail olid koguduse liikmetest ümbruskonna talumehed abis puuvooris ja kiviveol. Need mõlemad faktid kõnelevad koguduse armastusest ja igatsusest oma pühakoja järele, soovist isiklikult panustada ja ohvrimeelsusest. Täna teame, et teisel korral sellest ei piisanud. XX sajand oli karm ning kogudusel tuli läbi teha oma "kõrberännak".

Koguduse käsutuses on 29.05.1947.a. pärinev akt, kus kirjas leerimaja (praeguse Õpetaja 5 kogudusemaja) ümberehitusjärgne hinnang: "Tehtud tööd lugeda vastuvõetuks ja väljaanda kasutamisluba.". Allakirjutanud on kõik pädevad ametiisikud. 1948.a. alguses hakkavadki jumalateenistused toimuma Õpetaja tänaval.

Peagi tabas aga kogudust suur šokk. Usuasjade Nõukogu voliniku otsusega likvideeritakse Tartu Maarja kogudus. Põhjuseks: kogudus pidas jumalateenistusi teises kultuseruumis, kui see, mis talle määrati. Määratud kultuseruumiks oli Ülikooli kirik, kus kitsastes oludes pidasid jumalateenistusi lisaks Maarja kogudusele ka Ülikooli ja Tartu Pauluse kogudused. Õpetaja tänaval tegutsemiseks oleks juhatus pidanud küsima ja saama loa Usuasjade Nõukogu volinikult. Seda aga ei tehtud - koguduse juhtide sõnul teadmatusest. Dokumentidest selgub, et usuasjade volinik tegi oma otsuse teatavaks suuliselt, kirjalikku dokumenti pole kogudusele likvideerimise kohta väljastatud. Ometi lähtuti edasises asjaajamises suulisest otsusest ja 23.03.1948 võõrandas Tartu linna TSN Täitevkomitee leerimaja kui peremeheta vara. Hoonesse tehti tuberkuloosi dispanser. Kahe kuu möödudes andis usuasjade volinik kogudusele siiski loa uuesti tegutseda, kuid nüüd juba Tartu Peetri kirikus ja selle koguduse Maarja pihtkonna nime all.

1954.a. mais koostati akt Maarja kiriku varemete seisukorra kohta ja määrati lammutamisele kuuluvate müüride maht. Linna arhitektide komisjon pidas küll õigeks säilitada kiriku torn ja välisilme, kuid sellest hoolimata tehti plaan kiriku torn lammutada.

1955.a. mais pöördus Maarja pihtkonna juhatus ja revisjonikomisjon ning õpetaja Villem Tubin peapiiskopi poole palvega taastada Tartu Maarja kogudus iseseisva kogudusena. Koguduse arhiivis vastust ei ole, kuid teame, et see pöördumine jäi hüüdjaks hääleks. Ja mida olekski kirikuvalitsus saanud teha režiimi vastu?!

3.09.1956.a.  andis Tartu linna TSN Täitevkomitee kiriku varemetega krundi Eesti Põllumajanduse Akadeemiale võimla ehitamiseks ja juba 7. 09.1956.a. väljastati ehitusluba. See otsus pani kogudust 10.09.1956.a. kirjutama pöördumist ENSV Ministrite Nõukogu esimehele. Pika olukorraselgituse järel järgnes kahepunktiline palve:

1. Astuda vajalikke samme ja abistada meid praeguse Tartu Peetri koguduse Maarja pihtkonna muutmiseks endisel kujul iseseisvaks Tartu Maarja koguduseks, ühes kõigi varade ja õiguste taastamisega, mis koguduselt 1948.a. ära võeti.
2. Tühistada Tartu linna Täitevkomitee otsus nr 67- 23.03.1948.a. koguduselt Tartus, Õpetaja tn. 5 asuva maja äravõtmise kohta.
Samal kuupäeval, 10.09.1956.a. avaldati kirjas Tartu Linna TSN Täitevkomitee esimehele otsustavat protesti ja ei nõustutud kirikumüüride äravõtmisega. Ning lootes siiski inimlikkusele: "Palume lugupeetud Esimees Teie korraldust ja abi, et müürid jääksid edasi kogudusele kirikuhoone taastamiseks. Kui Teie seisukoht käesolevas asjas peaks olema eitav, palume Teie korraldust, et kirikumüüride igasugune lammutamine kohe seisma pandaks kuni kõrgemal seisvad ametiasutused käesolevas asjas oma seisukoha avaldavad.". Küllap mõeldi kõrgemal seisvad ametiasutusena ENSV Ministrite Nõukogu.

Kuna neist pöördumistest ei olnud mingit abi, pöörduti 17.02.1957.a. Moskvasse. Koguduse juhatuse liikmete, eesotsas esimehe E.Suurmetsa, ja revisjonikomisjoni liikmete allkirjadega kiri adresseeriti NSVL Presiidiumi esimehele Vorošilovile ja NLKP KK esimesele sekretärile Hruštšovile. Niisugune pöördumine oli hulljulge samm, mis tulenes meeleheitlikust olukorrast - koduvabariigis lihtsalt ei vastatud neile. Ka kirjas Moskvasse mainiti, et ENSV ministrite nõukogust pole viie kuu jooksul vastust saadud. Kirja sisu oli sarnane varasemate pöördumistega: selgitati koguduse kaugemat ajalugu, kiriku hävimist ja koguduse kallal toime pandud ebaõiglust ning paluti abi koguduse nime taastamiseks ja varade tagastamiseks. Ajastule omaselt leiab sealt ka: "Rahva seisukohalt omab Tartu Maarja kogudus erilise tähtsuse selles, et kui meie rahvas elas oma ajaloos läbi pikka ja rasket orjaaega, mis sakslaste ja mõisnikkude poolt armutult peale suruti, siis oli Maarja kogudus Tartus ainsaks Eesti talurahva ja tööliste koguduseks, kuhu sellest ajast praeguseni veel kuulub peamiselt Tartu ümbruskonna maarahvas.". Mõistagi ei saadud ka sellele kirjale vastust.






Vastuseks kõigile palvekirjadele võib lõpuks lugeda 15.03.1957.a. konsistooriumi kaudu tulnud usuasjade voliniku teadet: "ENSV Ministrite Nõukogu poolt arutati läbi Tartu Peetri koguduse Maarja pihtkonna taotlus 10.09.1956.a. ruumide küsimuses. Arvesse võttes, et mainitud pihtkonna usklikel usuliste talituste ja jumalateenistuste läbiviimiseks on kindlustatud alalised ja korralikud ruumid Tartu Peetri kirikus, Ministrite Nõukogu ei leidnud otstarbekohaseks üle anda palveruumina Maarja pihtkonna käsutusse Tartu linna tubdispanseri hoonet Õpetaja tn. 5. Seoses sellega langeb ära ka Maarja pihtkonna koguduseks registreerimise küsimus.".

Ja nii jäigi aastakümneteks. Kogudus, kes oli elujõuline ning igas pöördumises kinnitas valmisolekut ja võimekust oma pühakoda taastada, suruti võimuga all. Maarja kiriku ümberehitamisel EPA võimlaks lammutati kõik, mis sel hoonel meenutas pühakoda. Nõukogude ideoloogia survel kahanes liikmeskond olulisel määral.

Kogudus sai oma nime tagasi 1991. aastal ja siit algas uus võitlus oma pühakoja pärast. Lõpuks, 16. detsembril 2008.a. kirjutasid Tartu Linnavalitsuse esindaja Eva Lääne ja Tartu Maarja koguduse esindaja Ilmar Tops notari juures alla kinnistu tasuta võõrandamise lepingule. Sellega antakse kinnistu Pepleri 1a ja sellel asuv Tartu Maarja kirikuhoone kogudusele tagasi, tingimusel et taastatakse Tartu Maarja kirik. Üks võitlus, mis kestis rohkem kui 67 aastat, jõudis lõpule.

Pole vist olemas nõukogude ajal tegutsenud ettevõtet, kogudust või elanud peret, inimest ... , kes poleks tundnud okupatsiooni karmust. Julgen öelda, et Tartu Maarja kogudusele lõppes okupatsioon 2008. aastal aga veel tänagi meenutab meie kirik seda karmi ja ebaõiglast aega - kunagi valgeks luigeks nimetatud hoone lösutab Pepleri-Kuperjanovi tänavate kohtumiskohas madalal kui okupatsioonikahju monument. Juriidiliselt on õiglus taastatud aga läbielatu on hinges. Nooremad koguduseliikmeid ei taju seda valu, neil puuduvad sellest kirikust mälestused. Vanematel liikmetel aga lähevad veel tänagi silmad meenutustest veekalkvele ja paljud on tunnistanud: saaks see kirik valmis, tahaksin siit kord minna igavikuteele.

Tartu Maarja kogudus ja Tartu Maarja Kiriku Sihtasutus tegutsevad hoolsalt ja armastusega kiriku taastamise nimel. See ei ole lihtne. Kui nõukogude ajal olid ühed takistused, siis vabas Eestis on teistsugused. Kurb on kohata suhtumist, et milleks veel üht kirikut vaja, või et ühinege Pauluse või Peetri kogudusega. Need jutud meenutavad mulle aega, millest võisite lugeda selles postituses ülalpool. Õnneks on meis sama usk ja jonn kui neil, kes okupatsiooniajal pühakoja ja koguduse eest võitlesid.

Täna ei soovi me ehitada ainult kodukirikut kogudusele. Tartu Maarja kirikul on olnud suur roll Eesti kultuuriloos ja meie soov on seda väärtustada. Uuest kirikust saab mälestuste kirik oma maa ja rahva auks. Kirik, mis meenutab meile Tartu vaimuelu hiilgelaega, mil sai alguse omariikluse idee ja laulupidude traditsioon. Mäletame iseseisvuse õnnistust, selle kaotamise valu ja vabaksvõitlemise raskust. Kõik, mida on kogenud meie rahvas, on kogenud ka Maarja kirik.

Lisalugemist Maarja kiriku võõrandamise ja tagastamise "saagast" leiate siit: http://tartumaarja.eelk.ee/2015/02/tartu-maarja-kiriku-voorandamise-ja-tagastamise-kroonika/
Kasutasin ka koguduse arhiivi dokumente.

Tartu Maarja kiriku taastamise toetamiseks leiate võimalused siit:


Lea Saar